Helistasin oma sõbranna Sissile ühe väga konkreetse asja pärast – vajasin abi retriidi copy'ga.
Lihtne, mõtlesin. Räägime pool tundi, ta annab mulle mõned head fraasid, panen need kirja, valmis.
Aga Sissi küsis hoopis: „miks sa ise ei taha seda kirjutada?"
Ja tuli välja, et ma kardan valesti kirjutada. Kardan, et minu sõnad ei jõua piisavalt kohale. Et kui keegi ei osta, on see minu süü – ma ei osanud õigeid sõnu valida.
Sissi ütles mulle:
„Sul on juba olemas kõik, mida vaja. Sul on selged sõnumid, mille laeng on ülipuhas. Aeg on lõpetada elu, kus pead mahtuma teatud kasti ja valima 'õigeid' sõnu."
Ja siis:
„Sa ei ole vikerkaar. Sa oled äikesetorm."
On neid, kes kardavad äikest ja roomavad kappi peitu. Ja on neid, kes lähevad vihma kätte tantsima.
Ma olen väga pikalt proovinud olla see meeldiv, ennustatav, „õigesti kirjutatud" versioon endast. Selline, kes ei tee vigu, kes on turvaline, kes ei ehmata kedagi.
Aga mind ei loodud pehmeks suveilmaks. Mind loodi liikuma, raputama, särisema ja muutusi looma.
See retriit on sündinud täpselt sellest tunnetusest.
